Elevant
Puhmu küla vahel
Olin 7- või 8-aastane, kui ühel suvel levis külas teade, et Simunast on jalgsi Koeru poole tulemas elevant. Maantee kulges läbi küla. Rahvast kogunes tee äärde palju. Kõik vaatasid Liigvalla poole: kas paistab juba? Aeg venis, oodati ja oodati, aga ikka polnud veel midagi näha. Mõned inimesed hakkasid juba Liigvalla poole minema, kui oodatu lõpuks nähtavale ilmus. Suur elevant astus rahulikult pikkamööda lähemale, lonti kahele poole liigutades. Võib-olla ootas ta, et keegi talle midagi pakub. Rahvahulk ei paistnud teda häirivat, tsirkuseloomana oli ta ju nende kohalolekuga harjunud. Teda saatsid kaks väikest tõmmunahalist meest, kes oma pikkuses näisid ulatuvat elevandi kõhu alla. Mõlemal oli udi [murdesõnast udima = hudima] käes. Äkki hüüdis üks tädi minu lähedalt:“ Kulla härrad, kas see on kojo?“ [kuju,viirastus] Talle tundus uskumatuna, et tegemist on elusa loomaga! Hiljem saime teada, miks elevant Puhmu külast nii rahulikult läbi läks: enne sinna jõudmist oli ta meeste käest pääsenud ühele kaerapõllule sööma, sellepärast nad hilinesidki tulekuga. Teised loomad olid Koerusse toodud autodega. Turuplatsile oli suur telk üles pandud. Isa pani hobuse vankri ette ja viis ka meie pere tsirkuseetendust vaatama. Oli seal ahve ja madusid, esinesid akrobaadid, kuid rohkem jäi meelde lõvi Capik. Tema taltsutajal-treeneril oli pea sidemeis, sest Simunas oli ta kas etenduse või treeningu ajal, kui treener oma pea talle suhu pani, meest hammustanud. Ikkagi korrati seda põnevat trikki ka Koerus, aga siin käitus lõvi korralikult, midagi hullu ei juhtunud.
See on minu lapsepõlvest üks meeldejäävamaid ja eredamaid sündmusi, mille peategelane on ikkagi elevant.
Kui Puhmu külas undas rehepeksumasin...
Augustikuu algas viljalõikusega, esimesena rukkipõllul. Kõigepealt niideti põlluääred lahti. Siimu talus oli oma niidumasin, tavaliselt ühe istmega, aga rukkilõikuse ajal pandi teine iste juurde. Ühel istus hobuseajaja, teisel vihulaskja. Hobuseajajaks võis olla naine, poiss või tüdruk, aga vihulaskjaks mees, tavaliselt peremees ise. Vihusidujad naised jaotati ümber põllu kindlate vahedega. Umbes 10 -15 vihku (olenevalt põllu suurusest ja sidujate arvust) tuli ühel siduda ja vihk kõrvale tõsta. Sidumine nõudis oskust: sideme viljapead pidid jääma vihu peal püsti ja side ei tohtinud vihu tõstmisel lahti minna. Selleks ajaks, kui masin ringiga uuesti kohale jõudis, pidid vihud seotud olema. Kui rukis oli lõigatud, tehti hakid: vihud koonusekujuliselt püsti, uus vihk eelmise ringi vihkude vahekohtadesse. Peavihk seati üles haki otsa, rukkipead allapidi.
Olenevalt ilmadest hakati kohe varsti rukist masindama. Siimul oli rossvärk [hobumasina veovärk], mida aeti ringi 3 tööhobusega. Rossvärk pani liikuma raudtelje, mis ulatus rehealuses oleva masinani. Suur ratas masina küljel käis ringi ja pani trumli liikuma. Hoburehepeksumasinad ei olnud suured ega kõrged. Mees masina kõrval lõikas sideme katki ja laskis vihu kolusse. Põhk tuli masina teisest otsast üle puistaja. Rukkiterad koguti masina teisel küljel olevast avast.
1930. aastate keskpaiku tuldi külasse pakkuma nn. rändrehepeksumasinat, mida käitati traktoriga. Tavaliselt oli masinaga kaasas 2 meest: omanik ja traktorist. Sõideti perest peresse ja talgute korras masindati vili. Talgulisi oli ikka umbes 18-20 inimest. Kui vilja toodi põllult, siis vajati 4 – 5 hobust-vankrit. Hobusemees tegi koormat, põllul oli paar meest vihke harkidega kätte andmas. Masina juures andis hobusemees hargiga vihk vihu järel masinalaele, kus oli 2 inimest: üks lõikas sideme läbi ja teine laskis lahtilahutatud vihu kolusse. Naised, vähemalt 3 kindlasti, võtsid puistaja otsa alt maast hargitäied põhku ja kandsid need põhuvirna juurde, mida kasvatati järguti kõrgemaks. Virna otsas olid põhu vastuvõtjad, tavaliselt ikka paljajalu. Kaks naist rehadega tõmbasid puistaja alt aganaid riide peale ja tassisid sellega aganikku. (Aganatest tehti lehmadele sulpi: ämbris või tünnis valati neile peale kuuma vett, lisati jahu ja soola. Ka rukkiõlgedest tehti sulpi. Õlgi tükeldati vikatiteraga, hiljem oli taludes ka aganamasinaid.) Viljakottide juures toimetasid vähemalt paar meest: tuli kotte vahetada, kotisuid siduda, kotte vankrile tõsta, aita viia ja salvedesse tühjendada. Vahel lõpetati pimedas laternate valgusel, isegi vankri aisa otsas rippus latern.
Igas peres oli ette nähtud üks söögikord talgulistele, nii oli kombeks. Tavaliselt pakuti lihaga valmistatud suppi, leiba ja sepikut, võid ja keedist, piima. Lõpetiseks kindlasti ka viina. Kuigi oldi väsinud kiirest töörütmist ja tolmust, kõrretorkeist kihelesid käsivarred ja jalasääred, oldi lõbusad, tehti nalja ja lauldi.
Asta Selter – Molotovskaja (s.1925) mälestusi oma kodutalust Puhmu külas Koeru khk-s pani kirja Juta Rundu 2009. a sügisel.
Puhmu kool
1849. aastal asutas Kapu mõisa rendihärra Lindermann Puhmu kooli. Esimene kool asus vanas kohtumajas. 1849/50. õppeaastal oli Koeru kihelkonnas 12 kooli, kus õppis kokku 285 õpilast (147 poissi ja 138 tüdrukut). Esimeseks Puhmu koolmeistriks määrati Villem Krusberg. Hiljem õpetas koolis mõisa teener Juhan Krusberg, kes oli õpetaja 11 aastat. Avanduse mõisa pärishärra von Bremen olevat Kapu vallale kinkinud 12-tiinuse koolikoha. Koolis pöörati suurt tähelepanu laulmisele. Kapu mõis laskis koolile teha oreli. Laupäeva õhtuti käisid noored koolimajas selle järgi laulmas.
Puhmu kooli käis revideerimas Koeru pastor Hoffmann, Kapu mõisa rendihärra ja Avanduse mõisahärra. 1877/78. õppeaastast pidas koolmeistri kohuseid Mihkel Pohla, kes oli ka vallaja kohtukirjutaja, pidas korras veel magasiaida raamatupidamise. Koolimaja korrashoid maksis 75 rubla 5 kop, õpetaja sai 100 rubla aastas. Kapu vald andis koolile 81 rbl. 50 kop, mõisahärra 86 rubla. Viimane Kapu omanik oli Konstantin Paul Karl von Bremen, kelle käes oli ka Avanduse mõis.
1890/91 õppeaastast oli õpetajaks Laiuse kihelkonnakooli haridusega Gustav Krusberg. Uuem koolimaja oli ehitatud 1881. aastal. 1911. a andmeil oli koolis 47 õpilast, õpetajaks Gustav Reitel (31 a), kes oli ka veel 1919. aastal seal õpetaja, õpilasi oli jäänud ainult 19. Suleti 1932. aastal. Puhmu külast ja tuntud isikuist Puhmu ja Ramma küla piiril Metsa-Hindreku talus sündis 7. mail 1908. a pedagoog, astronoom ja luuletaja Roopi Hallimäe (1935. a-ni Robert Grauberg 1908-1969), kes õppis Puhmu 4-kl. algkoolis (1916-1920. a), hiljem lõpetas Paide Ühisgümnaasiumi. Tema esimeseks õpetajaks Puhmus oli Helene Selter-Hallimäe (1899-1986). Puhmu külas on sündinud 1898. a Eesti Vabariigi majandus-ja välisminister Karl Selter, kes 1940. aasta võimuvahetusel jäi diplomaadina Euroopasse ja suri 1958. a Genfis, kuhu on ka maetud. Puhmu küla kokkutulek oli 10. juulil 1999. a. Samal päeval 1999. a tähistati Puhmu kooli 150. aastapäeva. Nii Kapu kui ka Puhmu on Balti ajalooleksikonis („Balitisches historisches Ortslexikon") külanimedena esmamainitud juba 1253. aastal. 2013. aastal saab tähistada küla 760. juubelit. Puhmus elas 1. jaan 2012. a seisuga 34 inimest. Koolimälestus Roopi Hallimäe kirjutisest „Väike-Enn vestab jutulaaste koolipõlvest" (Õpetajate Leht, 10.02.1933).
„Me koolimaja asus pisut eemal küla südamest ja maanteest, ühel pool koolitalu- ja külapõllud, teisel pool koppel suurte kaskedega ning kaugemal mõisa kuusik. Maja asus lävega edelasse. Madal puutrepp talutas väiksesse kotta, sealt ahtake uks vasakule viis rehetuppa, paremale klassiruumi. On jäänud mälestusse selgena klassitoa kõrge uksekünnis ning link, mis kõlksatus koduselt ukse avanemisel ja mille kõla arvan kuulvat täna veel kuski mälestuste tagamail... Klassituba oli võrdlemisi avar - oo, ja palju suurem kui kodukamber--- Kevadpäevil muidugi laienes mänguruum tublisti - koolikopli arvel. Klassitoal oli 4 akent, neist kolm lävepoolses ning üks otsmises seinas. Viimase akna kohal asus õpetaja pult-kantsel. Peale nimetatu ning pikkade, kuueistmeliste koolilaudade oli klassitoa mööbliks veel suur puutahvel kolmeharulisel jalal, seinakell, kapp väheste õppevahendite hoiuks ning õpetajatoa ukse kõrval nurgas vana orel.--- (Orelist) oli võimalik tuua päevavalgele suuri ja väikeseid neljakandilisi puuvilesid, mis andsid puhumisel jumalikult maheda tooni. Ühel vahetunnil (olin sellal II klassis) organiseerisime neist pasunaist vägeva orkestri. Mäletan, et minul lasusid kapellmeistri kohustused. Pikas hanereas ja polkataktis sammusime läbi pinkide vahe. Kuid sel hetkel just sisenes koolmeister (Gustav Reitel - 38. a) ning tulemuseks oli, et orkestrimehed igaüks tunniks ning kapellmeister kaheks pidid jääma kojuminekul peale teisi. (Arvatav aasta oli 1917) 1919. a sügisel tuli Robert Graubergi õpetajaks 20-aastane Helene Selter. Robert (11. a) oli siis III klassi poiss. Õpetaja Helene Selter ( Hele Hallimäe) (1899 - 1986) (Isa: Jüri Selter) Helene Selter on töötanud õpetajana Rakke 3-kl algkoolis 1917-1919. a; Puhmu kooli õpetaja-juhatajana 1919. a - 1932. a; Rakke koolis ( jäi pensionile) 1932- 1960. a. Helene Selteri ja Roopi Hallimäe laulatus toimus 31. aug 1940. a Tartu Ülikooli kirikus, laulatas Põlva pastor Kimmel. Koeru Kaja, nr 72 juuli 1999
Õpetajaks olnud väikemaapidaja Mihkel Pohla, kes pidanud seda ametit 40 a., kuni venestuseni. Kuna Pohla isiklikult ei ole osanud vene keelt, palganud ta abilise, kes õpetanud vene keelt nii Pohlale endale kui ka lastele. Pääle õpetajaameti olnud Pohla veel vallakirjutajaks, kohtukirjutajaks ja magasikirjutajaks. Kohtupäevadel lastud kool varem lahti kui harilikult. Õppeaineist pandud kõige suuremat rõhku laulmisele. Pohla olnud ka suur joodik ja selletõttu puudund sagedasti klassist ning ta abikaasa pidanud täitma õpetaja kohuseid (Ann Holm). Kooli käinud revideerimas kirikuõpetaja Hoffmann, Kapu mõisa rentnik Lindemann ja kihelkonna koolihärra Harpe, kes elanud Aavere mõisas (Krusten).
Järgmiseks õpetajaks määrand inspektor Saage, Väike-Maarja kihelkonnakooli haridusega. Saage loobund esimesena Puhmu koolis ihunuhtluse tarvitamisest.
1898–1914 olnud Puhmus õpetajaks Gustav Reitel, Väike-Maarja kihelkonnakooli ja pedagoogika klassi haridusega. Nädalas olnud 6 t[undi] usuõpetust, 12 tundi vene keelt, 6 tundi eesti keelt, 3 tundi laulmist, 1 tund ilukirja; 3. kl[assis] olnud veel 3 tundi maateadust ja 1 tund ajalugu. Õpperaamatud olnud venekeelsed. Tunnid alganud kell 9 hommikul ja lõppenud kell 4. Kooli lõpetanud õpilased käinud kaks korda kuus laupäeviti järelkoolis, kus korratud eelmise õppeaasta õppeaineid. Kord aastas, kirikuõpetaja kooli revideerimise päeval, nõutud ka eelkooliealised lapsed kooli nn õpetaja lugemisele emakeeles ja usuõpetuses. Õpilaste elukoha kaugus koolist olnud kuni 7 versta. Õpilaste puudumine koolist, eriti talvel külmaga, olnud sagedane nähtus. Puudujäänd päevade eest nõutud valla kassasse 5 kop päeva pealt. 1914.–1917. a. seisnud Puhmu kool laste arvu vähesuse tõttu ja Puhmu külast käidud Varangu algkooli. 1919. muudetakse kool 4-klassiliseks.
Praegu töötab kool 4 kl[assiga], vaheldumisi I ja III, II ja IV kl. Õpilasi on Puhmu koolis 25–30. Koolimaja on äärmiselt vana ja lagunend. (Viimased teated H. Selterilt).
EKLA, f 199, m 40, 120/4 (III-7a) < Koeru khk. – Linda Vilmre (1929) NB! Materjalile laieneb autori-ja õiguskaitse, mistõttu enne nende linkimist või edasist kasutamist võtke ühendust aadressil [email protected]. Tsiteerides viidake väljaande aadressile!
Olin 7- või 8-aastane, kui ühel suvel levis külas teade, et Simunast on jalgsi Koeru poole tulemas elevant. Maantee kulges läbi küla. Rahvast kogunes tee äärde palju. Kõik vaatasid Liigvalla poole: kas paistab juba? Aeg venis, oodati ja oodati, aga ikka polnud veel midagi näha. Mõned inimesed hakkasid juba Liigvalla poole minema, kui oodatu lõpuks nähtavale ilmus. Suur elevant astus rahulikult pikkamööda lähemale, lonti kahele poole liigutades. Võib-olla ootas ta, et keegi talle midagi pakub. Rahvahulk ei paistnud teda häirivat, tsirkuseloomana oli ta ju nende kohalolekuga harjunud. Teda saatsid kaks väikest tõmmunahalist meest, kes oma pikkuses näisid ulatuvat elevandi kõhu alla. Mõlemal oli udi [murdesõnast udima = hudima] käes. Äkki hüüdis üks tädi minu lähedalt:“ Kulla härrad, kas see on kojo?“ [kuju,viirastus] Talle tundus uskumatuna, et tegemist on elusa loomaga! Hiljem saime teada, miks elevant Puhmu külast nii rahulikult läbi läks: enne sinna jõudmist oli ta meeste käest pääsenud ühele kaerapõllule sööma, sellepärast nad hilinesidki tulekuga. Teised loomad olid Koerusse toodud autodega. Turuplatsile oli suur telk üles pandud. Isa pani hobuse vankri ette ja viis ka meie pere tsirkuseetendust vaatama. Oli seal ahve ja madusid, esinesid akrobaadid, kuid rohkem jäi meelde lõvi Capik. Tema taltsutajal-treeneril oli pea sidemeis, sest Simunas oli ta kas etenduse või treeningu ajal, kui treener oma pea talle suhu pani, meest hammustanud. Ikkagi korrati seda põnevat trikki ka Koerus, aga siin käitus lõvi korralikult, midagi hullu ei juhtunud.
See on minu lapsepõlvest üks meeldejäävamaid ja eredamaid sündmusi, mille peategelane on ikkagi elevant.
Kui Puhmu külas undas rehepeksumasin...
Augustikuu algas viljalõikusega, esimesena rukkipõllul. Kõigepealt niideti põlluääred lahti. Siimu talus oli oma niidumasin, tavaliselt ühe istmega, aga rukkilõikuse ajal pandi teine iste juurde. Ühel istus hobuseajaja, teisel vihulaskja. Hobuseajajaks võis olla naine, poiss või tüdruk, aga vihulaskjaks mees, tavaliselt peremees ise. Vihusidujad naised jaotati ümber põllu kindlate vahedega. Umbes 10 -15 vihku (olenevalt põllu suurusest ja sidujate arvust) tuli ühel siduda ja vihk kõrvale tõsta. Sidumine nõudis oskust: sideme viljapead pidid jääma vihu peal püsti ja side ei tohtinud vihu tõstmisel lahti minna. Selleks ajaks, kui masin ringiga uuesti kohale jõudis, pidid vihud seotud olema. Kui rukis oli lõigatud, tehti hakid: vihud koonusekujuliselt püsti, uus vihk eelmise ringi vihkude vahekohtadesse. Peavihk seati üles haki otsa, rukkipead allapidi.
Olenevalt ilmadest hakati kohe varsti rukist masindama. Siimul oli rossvärk [hobumasina veovärk], mida aeti ringi 3 tööhobusega. Rossvärk pani liikuma raudtelje, mis ulatus rehealuses oleva masinani. Suur ratas masina küljel käis ringi ja pani trumli liikuma. Hoburehepeksumasinad ei olnud suured ega kõrged. Mees masina kõrval lõikas sideme katki ja laskis vihu kolusse. Põhk tuli masina teisest otsast üle puistaja. Rukkiterad koguti masina teisel küljel olevast avast.
1930. aastate keskpaiku tuldi külasse pakkuma nn. rändrehepeksumasinat, mida käitati traktoriga. Tavaliselt oli masinaga kaasas 2 meest: omanik ja traktorist. Sõideti perest peresse ja talgute korras masindati vili. Talgulisi oli ikka umbes 18-20 inimest. Kui vilja toodi põllult, siis vajati 4 – 5 hobust-vankrit. Hobusemees tegi koormat, põllul oli paar meest vihke harkidega kätte andmas. Masina juures andis hobusemees hargiga vihk vihu järel masinalaele, kus oli 2 inimest: üks lõikas sideme läbi ja teine laskis lahtilahutatud vihu kolusse. Naised, vähemalt 3 kindlasti, võtsid puistaja otsa alt maast hargitäied põhku ja kandsid need põhuvirna juurde, mida kasvatati järguti kõrgemaks. Virna otsas olid põhu vastuvõtjad, tavaliselt ikka paljajalu. Kaks naist rehadega tõmbasid puistaja alt aganaid riide peale ja tassisid sellega aganikku. (Aganatest tehti lehmadele sulpi: ämbris või tünnis valati neile peale kuuma vett, lisati jahu ja soola. Ka rukkiõlgedest tehti sulpi. Õlgi tükeldati vikatiteraga, hiljem oli taludes ka aganamasinaid.) Viljakottide juures toimetasid vähemalt paar meest: tuli kotte vahetada, kotisuid siduda, kotte vankrile tõsta, aita viia ja salvedesse tühjendada. Vahel lõpetati pimedas laternate valgusel, isegi vankri aisa otsas rippus latern.
Igas peres oli ette nähtud üks söögikord talgulistele, nii oli kombeks. Tavaliselt pakuti lihaga valmistatud suppi, leiba ja sepikut, võid ja keedist, piima. Lõpetiseks kindlasti ka viina. Kuigi oldi väsinud kiirest töörütmist ja tolmust, kõrretorkeist kihelesid käsivarred ja jalasääred, oldi lõbusad, tehti nalja ja lauldi.
Asta Selter – Molotovskaja (s.1925) mälestusi oma kodutalust Puhmu külas Koeru khk-s pani kirja Juta Rundu 2009. a sügisel.
Puhmu kool
1849. aastal asutas Kapu mõisa rendihärra Lindermann Puhmu kooli. Esimene kool asus vanas kohtumajas. 1849/50. õppeaastal oli Koeru kihelkonnas 12 kooli, kus õppis kokku 285 õpilast (147 poissi ja 138 tüdrukut). Esimeseks Puhmu koolmeistriks määrati Villem Krusberg. Hiljem õpetas koolis mõisa teener Juhan Krusberg, kes oli õpetaja 11 aastat. Avanduse mõisa pärishärra von Bremen olevat Kapu vallale kinkinud 12-tiinuse koolikoha. Koolis pöörati suurt tähelepanu laulmisele. Kapu mõis laskis koolile teha oreli. Laupäeva õhtuti käisid noored koolimajas selle järgi laulmas.
Puhmu kooli käis revideerimas Koeru pastor Hoffmann, Kapu mõisa rendihärra ja Avanduse mõisahärra. 1877/78. õppeaastast pidas koolmeistri kohuseid Mihkel Pohla, kes oli ka vallaja kohtukirjutaja, pidas korras veel magasiaida raamatupidamise. Koolimaja korrashoid maksis 75 rubla 5 kop, õpetaja sai 100 rubla aastas. Kapu vald andis koolile 81 rbl. 50 kop, mõisahärra 86 rubla. Viimane Kapu omanik oli Konstantin Paul Karl von Bremen, kelle käes oli ka Avanduse mõis.
1890/91 õppeaastast oli õpetajaks Laiuse kihelkonnakooli haridusega Gustav Krusberg. Uuem koolimaja oli ehitatud 1881. aastal. 1911. a andmeil oli koolis 47 õpilast, õpetajaks Gustav Reitel (31 a), kes oli ka veel 1919. aastal seal õpetaja, õpilasi oli jäänud ainult 19. Suleti 1932. aastal. Puhmu külast ja tuntud isikuist Puhmu ja Ramma küla piiril Metsa-Hindreku talus sündis 7. mail 1908. a pedagoog, astronoom ja luuletaja Roopi Hallimäe (1935. a-ni Robert Grauberg 1908-1969), kes õppis Puhmu 4-kl. algkoolis (1916-1920. a), hiljem lõpetas Paide Ühisgümnaasiumi. Tema esimeseks õpetajaks Puhmus oli Helene Selter-Hallimäe (1899-1986). Puhmu külas on sündinud 1898. a Eesti Vabariigi majandus-ja välisminister Karl Selter, kes 1940. aasta võimuvahetusel jäi diplomaadina Euroopasse ja suri 1958. a Genfis, kuhu on ka maetud. Puhmu küla kokkutulek oli 10. juulil 1999. a. Samal päeval 1999. a tähistati Puhmu kooli 150. aastapäeva. Nii Kapu kui ka Puhmu on Balti ajalooleksikonis („Balitisches historisches Ortslexikon") külanimedena esmamainitud juba 1253. aastal. 2013. aastal saab tähistada küla 760. juubelit. Puhmus elas 1. jaan 2012. a seisuga 34 inimest. Koolimälestus Roopi Hallimäe kirjutisest „Väike-Enn vestab jutulaaste koolipõlvest" (Õpetajate Leht, 10.02.1933).
„Me koolimaja asus pisut eemal küla südamest ja maanteest, ühel pool koolitalu- ja külapõllud, teisel pool koppel suurte kaskedega ning kaugemal mõisa kuusik. Maja asus lävega edelasse. Madal puutrepp talutas väiksesse kotta, sealt ahtake uks vasakule viis rehetuppa, paremale klassiruumi. On jäänud mälestusse selgena klassitoa kõrge uksekünnis ning link, mis kõlksatus koduselt ukse avanemisel ja mille kõla arvan kuulvat täna veel kuski mälestuste tagamail... Klassituba oli võrdlemisi avar - oo, ja palju suurem kui kodukamber--- Kevadpäevil muidugi laienes mänguruum tublisti - koolikopli arvel. Klassitoal oli 4 akent, neist kolm lävepoolses ning üks otsmises seinas. Viimase akna kohal asus õpetaja pult-kantsel. Peale nimetatu ning pikkade, kuueistmeliste koolilaudade oli klassitoa mööbliks veel suur puutahvel kolmeharulisel jalal, seinakell, kapp väheste õppevahendite hoiuks ning õpetajatoa ukse kõrval nurgas vana orel.--- (Orelist) oli võimalik tuua päevavalgele suuri ja väikeseid neljakandilisi puuvilesid, mis andsid puhumisel jumalikult maheda tooni. Ühel vahetunnil (olin sellal II klassis) organiseerisime neist pasunaist vägeva orkestri. Mäletan, et minul lasusid kapellmeistri kohustused. Pikas hanereas ja polkataktis sammusime läbi pinkide vahe. Kuid sel hetkel just sisenes koolmeister (Gustav Reitel - 38. a) ning tulemuseks oli, et orkestrimehed igaüks tunniks ning kapellmeister kaheks pidid jääma kojuminekul peale teisi. (Arvatav aasta oli 1917) 1919. a sügisel tuli Robert Graubergi õpetajaks 20-aastane Helene Selter. Robert (11. a) oli siis III klassi poiss. Õpetaja Helene Selter ( Hele Hallimäe) (1899 - 1986) (Isa: Jüri Selter) Helene Selter on töötanud õpetajana Rakke 3-kl algkoolis 1917-1919. a; Puhmu kooli õpetaja-juhatajana 1919. a - 1932. a; Rakke koolis ( jäi pensionile) 1932- 1960. a. Helene Selteri ja Roopi Hallimäe laulatus toimus 31. aug 1940. a Tartu Ülikooli kirikus, laulatas Põlva pastor Kimmel. Koeru Kaja, nr 72 juuli 1999
Õpetajaks olnud väikemaapidaja Mihkel Pohla, kes pidanud seda ametit 40 a., kuni venestuseni. Kuna Pohla isiklikult ei ole osanud vene keelt, palganud ta abilise, kes õpetanud vene keelt nii Pohlale endale kui ka lastele. Pääle õpetajaameti olnud Pohla veel vallakirjutajaks, kohtukirjutajaks ja magasikirjutajaks. Kohtupäevadel lastud kool varem lahti kui harilikult. Õppeaineist pandud kõige suuremat rõhku laulmisele. Pohla olnud ka suur joodik ja selletõttu puudund sagedasti klassist ning ta abikaasa pidanud täitma õpetaja kohuseid (Ann Holm). Kooli käinud revideerimas kirikuõpetaja Hoffmann, Kapu mõisa rentnik Lindemann ja kihelkonna koolihärra Harpe, kes elanud Aavere mõisas (Krusten).
Järgmiseks õpetajaks määrand inspektor Saage, Väike-Maarja kihelkonnakooli haridusega. Saage loobund esimesena Puhmu koolis ihunuhtluse tarvitamisest.
1898–1914 olnud Puhmus õpetajaks Gustav Reitel, Väike-Maarja kihelkonnakooli ja pedagoogika klassi haridusega. Nädalas olnud 6 t[undi] usuõpetust, 12 tundi vene keelt, 6 tundi eesti keelt, 3 tundi laulmist, 1 tund ilukirja; 3. kl[assis] olnud veel 3 tundi maateadust ja 1 tund ajalugu. Õpperaamatud olnud venekeelsed. Tunnid alganud kell 9 hommikul ja lõppenud kell 4. Kooli lõpetanud õpilased käinud kaks korda kuus laupäeviti järelkoolis, kus korratud eelmise õppeaasta õppeaineid. Kord aastas, kirikuõpetaja kooli revideerimise päeval, nõutud ka eelkooliealised lapsed kooli nn õpetaja lugemisele emakeeles ja usuõpetuses. Õpilaste elukoha kaugus koolist olnud kuni 7 versta. Õpilaste puudumine koolist, eriti talvel külmaga, olnud sagedane nähtus. Puudujäänd päevade eest nõutud valla kassasse 5 kop päeva pealt. 1914.–1917. a. seisnud Puhmu kool laste arvu vähesuse tõttu ja Puhmu külast käidud Varangu algkooli. 1919. muudetakse kool 4-klassiliseks.
Praegu töötab kool 4 kl[assiga], vaheldumisi I ja III, II ja IV kl. Õpilasi on Puhmu koolis 25–30. Koolimaja on äärmiselt vana ja lagunend. (Viimased teated H. Selterilt).
EKLA, f 199, m 40, 120/4 (III-7a) < Koeru khk. – Linda Vilmre (1929) NB! Materjalile laieneb autori-ja õiguskaitse, mistõttu enne nende linkimist või edasist kasutamist võtke ühendust aadressil [email protected]. Tsiteerides viidake väljaande aadressile!